taas marineeritud kõrvitsad, lk 306

2011 aastal tegime kõrvitsaid talgukorras koos sõbrannaga. Ja iga potitäis sai veidi oma maitsega, sest seekord tegin raamatu retsepti järgi, aga äädikat timmisin veel enne purkipanemist.
Igatahes sõbranna töökaaslased kiitsid!
Tänan sõbrannat, kellelt kõrvitsa sain ja sõbrannat, kes aitas sisse teha! Sain sellest pühapäevasest toimetamisest nii palju energiat, et enne magamaminekut haarasin veel tolmuimeja ja toad said nagu nõiaväel puhtaks! Nii et järgmise nädalavahetuse tähtsateks külalisteks, kes tulid noorema poja sünnipäeva tähistama, oli juba kergem ette valmistada.

Seekord retsept ka:
1,2 l vett
700 gr suhkrut
6 spl äädikat
12 tera vürtsi
12 tera nelki
1-2 kaneelikoort

Sel aastal tegin kõrvitsaid ka lasteaia jõululaadale, sinna tegin neid nn krõmpsuvaid ehk siis öö otsa enne külmas vees hoituid. Talgutel tegime järjest - kõigepealt puhastamine ja siis potti-purki.
Ma ostan hõõgveinisegu, kust saan nelgi ja kaneelikoore, vürtsi on mul olemas eraldi (kuna seda kasutan supi ja pajaroa sisse).

uus kokaraamat ja statistika

Sain 2011 aasta jõuludeks päkapikult samadelt autoritelt järgmise raamatu, nimelt " Kiire perenaise kokaraamat". Olen tänulik.
1031 vaatamist läbi aegade, eelmisel kuul 90. Kahjuks ei leidnud koheselt, mitu postitust olen teinud, igatahes mitte just märkimisväärselt.
Ah-jaa, kohe tuli taas meelde selle blogi algus - film, mis mind inspireeris eksperimenti kordama, ainult ma ei seadnud endale mingeid eesmärke.

Värskekapsasupp

See postitus on teemast väljas seetõttu, et retsept ei pärine "Nutika perenaise kokaraamatust", küll on aga modifitseering samade autorite raamatust suppide, pajaroogade ja vormiroogade kohta. Üldiselt olen korralik supikeetja, sest supp on meie pere koduste lõunasöök. Mingi aeg (vist üle aasa) ei ole ma keetnud värskekapsasuppi, kuna see ei tulnud minu arvates kunagi piisavalt hea ja maitsev (kui kasutasin seakonte, tuli liialt rasvane, kui veisekonte, liialt lahja). Seekord proovisin kahe kondi segu ja avastasin enda arvates saladuse - küüslauk! See lisatakse koos kartuliga ja annab nii mõnusa magusa maitse! Sibulat panen terve mugula ja enne serveerimist kougin välja, sest vanemal pojal on sibulavastane periood käsil. Maitseks sõbrannalt saadud külmutatud tilli ja ise sügavkülma hoiule pandud peterselli. Väga maitsev! Kindlasti on supp ka parem kontrollitud toormest (loe mahejuurikatest), ise ostan turult talukaupa, mis kindlasti täiesti väetisevabalt kasvanud ei ole, aga on tunduvalt magusam kui poest hangitud kraam.
Autorid teevad aga värskekapsasupi viineritega, mis kergelt praetult lisatakse supile viimasena.

Speltapräänikud, lk 296

Võin vast õnnestumise panna mehe arvele, kuna tema tegi, mina mõõtsin ainult ettenähtud toiduained valmis ja panin küpsetuspaberiga ahjuplaadi käeulatusse. Tõeliselt mõnusad, vintsutasin ise peaaegu pooled korraga kõhtu! Need on minu meelest ka mõnusad matkale kaasa võtmiseks, sest olid toitvad.

Maksa-köögiviljahautis, lk 167

Tõeliselt mõnus argiroog! Porgand ja sibul annavad magusust, kartul toekust, peekon hüva maitset. Väga kiirelt valmiv ja lihtne teha. Jällegi on olnud juba korduvalt laual.

Pastakaste liha ja tomatitega, lk 122

Väga hea, mõnus, lihtne, kiire. Küüslauk annab mõnusalt magusa maitse. Mina jätsin retseptis ettenähtud puljongikuubiku ära, tavaline vesi ajab kastme sees ka asja ära.

mannabubert, lk 216

Nii tore on pakkuda lastele midagi oma lapsepõlvest! Ütlen ausalt, et ei olnud seda magustoitu ise teinud, viimati saingi lapsepõlves, kui ema meile ikka aeg-ajalt mannabubertit või lumepallisuppi tegi.
Kõigile maitses, pakkusin mustikakiselliga.

Hakkliha-peediroog

See toit pärineb teisest kokaraamatust (mida siin juba olen maininud), on minu arvates väga lihtne ja maitsev. Midagi analoogset kapsa-hakklihahautisele, aga hoopis teise, põnevama maitsega. Ühesõnaga koguselt hakkliha ja riivitud värsket peeti võrdselt (um 400 gr mõlemat), peet ja sibul hautada võis, lisada hakkliha, praadida, lisada riis (2 dl) ja puljong (1/2 liitrit) ja hautada um 20-25 minutit. Maitsestada.
Seda rooga muide sõid ka poisid meelsasti.

Kollane viinerikaste, lk 175 ja kiire kartulipüree, lk 200

Mõtlesin, et teen midagi, mida lapsed kindlalt söövad. Vaatasin külmkappi ja lehitsesin raamatut ja otsus tuli kiirelt- kartulipuder viinerikastmega, juurde värske peedi-õunasalat.
Minu kaste kahjuks ei saanud kollane, kuna mul ei olnud kurkumi. Aga sulatatud juust annab tõeliselt hõrgu maitse! Ja ei mingit jahu, sobib gluteiinitalumatutele.
Kiire kartulipüree suhtes olin skeptiline, ei arvanud, et 10-15 minutiga kartulitükid pehmeks keevad. Nii et keetsin vist mingi 25 minutit (täpselt ei vaadanud kella, samal ajal tegelesin kastme valmistamisega). Kuna piim oli otsas, tuli nii kaste kui püree kartuli keeduleeme-kohvikoore seguga.
Nael seisnes selles, et kumbki laps ei söönud taldrikut tühjaks -suurem kaebles sibulatükkide üle kastmes ja väiksem jättis pudru järgi. Aga meie mehega vintsutasime, minu meelest tuli väga maitsev. Tõepoolest, lihtsates toitudes on võlu!

Kaalika-tangupuder, lk 203

Ooo, milline maitseelamus! Isegi meie närb sööja sõi kausi tühjaks!
Loomulikult ei suutnud ma hoiduda lisanditest, s.t kasutasin lisaks kaalikale veel porgandit ja viskasin mõned väiksed sibulad ja küüslaugud ka potti hauduma.
Järgmine kord proovin ainult kaalikaga, ma usun, et on veidi teine maitsenüanss. Aga läbikasvanud sealiha panin suhteliselt vähe, et saaks veidi rasva aedvilja hautamiseks ja maitset.
Mees ka kiitis :)

Marineeritud kõrvitsad, lk 306

Tegelikult tegi mees. Ja mitte just täpselt selle retsepti, vaid vanaema retsepti järgi. Võrdluses selgus, et raamatu retseptis on rohkem äädikat ja vähem vürtsi.
Mulle nii meeldis, et mees ühel päeval võttis kööginurgas lösutava väga kannatadasaanud välimusega kõrvitsa (mille ma kavatsesin juba bioloogilise prügi hulka viia) ja selle lahti lõikas. Ja tükeldas. Ja järgmise päevani külma veega likku jättis. Said tõesti krõmpsuvamad kui minu tehtud eelmine partii, mis ei olnud likku jäetud.
Noorem laps on nüüd iga päev kõrvitsat küsinud!

Kartuli-juustupirukas, lk 66

Tõeliselt hämmastav, kuidas üks lihtsatest komponentidest pirukas võib nii hõrgult maitseda! Olin veidi segaduses, kui pirukat tegema hakates leidsin retseptist täidisena üksnes keedetud kartuli, keedetud porgandi ja "hautatud" (no kuidas öelda vähe praetud) porru. Loomulikult tuli kohe tahtmine miskit lisada, aga sain ikka endale stopp öeldud ja peaaegu originaali järgi pirukas valmis tehtud. Peaaegu seetõttu, et porru asendasin olemasoleva sibulaga. Usun, et mahedamaitseline porru oleks veelgi mõnusamaks maitse muutnud.
Pakkusin koos isetehtud kanapuljongiga (nn pakipuljongit ei ole meil enam kapis).
Proovisin ka teine kord tavalise muretaignaga, aga uskugem mind- originaali kartuli-muretaigen on efektsem, tuli krõbedam ja tummisem.
Soovitan järele proovida, minu meelest kõlbab pakkuda ka külalistele.