mannabubert, lk 216

Nii tore on pakkuda lastele midagi oma lapsepõlvest! Ütlen ausalt, et ei olnud seda magustoitu ise teinud, viimati saingi lapsepõlves, kui ema meile ikka aeg-ajalt mannabubertit või lumepallisuppi tegi.
Kõigile maitses, pakkusin mustikakiselliga.

Hakkliha-peediroog

See toit pärineb teisest kokaraamatust (mida siin juba olen maininud), on minu arvates väga lihtne ja maitsev. Midagi analoogset kapsa-hakklihahautisele, aga hoopis teise, põnevama maitsega. Ühesõnaga koguselt hakkliha ja riivitud värsket peeti võrdselt (um 400 gr mõlemat), peet ja sibul hautada võis, lisada hakkliha, praadida, lisada riis (2 dl) ja puljong (1/2 liitrit) ja hautada um 20-25 minutit. Maitsestada.
Seda rooga muide sõid ka poisid meelsasti.

Kollane viinerikaste, lk 175 ja kiire kartulipüree, lk 200

Mõtlesin, et teen midagi, mida lapsed kindlalt söövad. Vaatasin külmkappi ja lehitsesin raamatut ja otsus tuli kiirelt- kartulipuder viinerikastmega, juurde värske peedi-õunasalat.
Minu kaste kahjuks ei saanud kollane, kuna mul ei olnud kurkumi. Aga sulatatud juust annab tõeliselt hõrgu maitse! Ja ei mingit jahu, sobib gluteiinitalumatutele.
Kiire kartulipüree suhtes olin skeptiline, ei arvanud, et 10-15 minutiga kartulitükid pehmeks keevad. Nii et keetsin vist mingi 25 minutit (täpselt ei vaadanud kella, samal ajal tegelesin kastme valmistamisega). Kuna piim oli otsas, tuli nii kaste kui püree kartuli keeduleeme-kohvikoore seguga.
Nael seisnes selles, et kumbki laps ei söönud taldrikut tühjaks -suurem kaebles sibulatükkide üle kastmes ja väiksem jättis pudru järgi. Aga meie mehega vintsutasime, minu meelest tuli väga maitsev. Tõepoolest, lihtsates toitudes on võlu!