Tegelikult tegi mees. Ja mitte just täpselt selle retsepti, vaid vanaema retsepti järgi. Võrdluses selgus, et raamatu retseptis on rohkem äädikat ja vähem vürtsi.
Mulle nii meeldis, et mees ühel päeval võttis kööginurgas lösutava väga kannatadasaanud välimusega kõrvitsa (mille ma kavatsesin juba bioloogilise prügi hulka viia) ja selle lahti lõikas. Ja tükeldas. Ja järgmise päevani külma veega likku jättis. Said tõesti krõmpsuvamad kui minu tehtud eelmine partii, mis ei olnud likku jäetud.
Noorem laps on nüüd iga päev kõrvitsat küsinud!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment